Ema!

Täna, emadepäeva hakul tahaksin natuke kirjutada oma emast, kes lahkus meie seast 5 aastat tagasi. Kuigi välimuselt olen ma oma emaga väga sarnane, siis iseloom on mul hoopis teistsugune. Mina ei ole nii töökas, sõbralik ja abivalmis, nagu oli minu ema. Minu ema oli suure pere 2. laps. Peale tema oli veel 1 vanem õde ja 2 nooremat õde ja 2 nooremat venda. Viimased neist kaksikud(õde ja vend). Kõik olid väga töökad, sest vaese perena pidid lapsed juba väga noorena rikkamatesse peredesse kas sulaseks, või karjaseks minema.

Kui nüüd minu ema juurde tagasi tulla, siis ta püüüdis meid, oma kahte tütart kasvatada samasugusteks töökateks ja külalislahketeks inimesteks. Ma ei tea, kuidas tal(neil, sest mul oli ikka isa ka) see minu õega õnnestus, aga tundub, et minuga vist mitte eriti hästi…

Aga ma ei taha sellel pikemalt peatuda, vaid ütlen teile seda, et hoidke ja hinnake oma lähedasi kuni nad veel teiega on, sest siis on juba hilja, kui saate ainult küünlajupi või lilleõie hauale viia…

Advertisements

Laupäevahommikul…

https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Felve.riisa%2Fposts%2F1590427214333424&width=500

https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Felveetsius%2Fposts%2F529551364087297&width=500
…on omas kodus nii hea ärgata ja teada, et kuhugi pole kiiret, kellegiga ei pea arvestama ja saad hommikul kasvõi pesu väel(seda ma muidugi ei tee) ringi kalpsata. 😀 Ärkasin suhteliselt vara, sest tegelikult umbes tunnikese pärast tuleb mulle õde külla. Mulle tegelikult eriti ei meeldi, et ta just nii vara tuleb, aga nii lihtsalt kukkus välja. Mulle meeldib hommikuti rahulikult kohvi juua ja omaette toimetada, mis enamasti tähendab seda, et istun kohvitass käeulatuses, arvuti taga. 😛 Täna sattus mulle kätte eelmistel aastatel tehtud postitus, kus ma olen kõrvuti oma emaga. Oleme ju sarnased? Praeguseks on mu emake juba peaaegu 5 aastat surnud. Tema oli see, kes meile tolle korteri ühispärandina jättis, sest nagu ta ütles, et meid on mitu ja ta ei saanud kedagi kodust ilma jätta. No-jh, nüüd oleme sellest kodust nagunii kõik ilma, aga ju see pidi nii minema, sest kaua me, täiskasvanud inimesed ninapidi koos ikka elame. Mulle igatahes meeldib küll eraldi elamine rohkem.
Vaatasin siin oma eelmisi postitusi ja ühes olin kirjutanud, et tahan hakata oma sissetulekutest arvestatava summa kõrvale panema, et saaksin endale oma korteri osta. Siiani ei ole ma saanud veel midagi kõrvale panna, sest sealt korterist välja kolides jätsin enamiku asju maha, mida siin oleks ka vaja, seega olen pidanud nipet-näpet majapidamisasju juurde ostma. Mööblit mul ka ikka veel ei ole. Nii, et elan ikka pakkide otsas. Aga mind see ei häiri. Olulisemad asjad olen lahti pakkinud ja sellest mulle piisab. Pliit, külmik ja pesumasin igatahes on olulisemad tarbeesemed, mida igapäevaselt kasutan.
Pärastpoole tuleb kuurist puid ka juurde tuua, sest varem valmistoodud “puuriit” on toast õnneks otsa saanud ja nüüd olen toonud ainult natuke, et toas puukuuri tunnet poleks. 😛
*******
Hommikul ärkasin tegelikult selle peale, et mu kass galopeeris mööda elamist ringi. Ju ta tahtis mind äratada, sest pehme toidu kauss oli tühjaks saanud. Aga ma olen  hommikul talle uue pehme toidulaari alles pannud peale seda, kui endal esimene tass kohvi joodud. Nüüd joon juba teist tassitäit kohvi ja vahepeal panin kiisule ka söögiportsjoni ette. Keegi hiljuti küsis mu käest, et “Kuidas mul uues kohas, üksi meeldib(läheb)”? Vastasin talle, et ma pole ju üksi, mul on kass ka. Meil koos kassiga läheb ideaalselt. 😉 Mul ei ole millestki puudus, mida eluks vaja on. Või vähemalt mulle piisab sellest, mis mul on. Loomulikult on mul unistus oma isiklik korter saada, kuid kui mõelda sellele, et paljudel pole sellistki korterit, nagu mul, siis olen ma õnnega koos.
Aga nüüd pean oma jutuvada lõpetama, sest varsti on oodata külalist… 🙂

Nagu tänane fb…

https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Felve.riisa%2Fposts%2F1412715385437942&width=500
…mulle meelde tuletas, siis 11. mai on mulle mitmekordselt oluline päev. Näiteks see, et olen olnud 6 aastat oma lapsega sõbralistis. Selle lapsega, kellele ma ei ole olnud just hea ema.
Aga täna saab juba 4 aastat mu emakese surmast. Just 4 aastat tagasi sain koomast ärgates teada, et mu ema on igavikku läinud. Teada sain vist järgmisel päeval, ehk 12.05, mitte 11.mail.
Kõik need sündmused on mind muutnud. Muutnud paremaks inimeseks, kui olin kunagi varem. Tunnistan, et vanad armid teevad veel valu. Eriti, kui need ikka ja jälle lahti rebitakse, aga küll need paranevad. Sest öeldakse ju, et “Aeg parandab kõik haavad”. Mis on olnud, seda olematuks ei tee, kuid õppida sellest saab küll…

https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Felve.riisa%2Fposts%2F1412738885435592&width=500

Muutsin fb-sse kirjutatud postitust, mis ma oma ema mälestuseks kirjutasin, sest enne kirjutasin “Täna 4 aastat tagasi läks mu emake igavesele unele”. Aga siis parandasin meelt ja oma postitust, kuna “igavesele unele” kirjutavad ateistid, kes ei usu igavest elu, mis meid, kristlasi koos Jeesusega ees ootab. Ja kuna minu ema oli kristlane, siis tema ei läinud igavesele unele, vaid ootab oma lähedasi ka Igavesse ellu!