Plirts-plärts, käes on märts!

https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Felve.riisa%2Fposts%2F1690412514334893&width=500

Esialgul vist plirtsu-plärtsu ei ole, aga vähemalt algas märts. 😀  Täna algas minu hommik eriti vara, sest vajadus wc-d külastada äratas mu üles ja kuna kell oli juba peaaegu 7, siis panin veekannu huugama, et kohvi saaks teha. Vaatamata sellele, et toas on väga külm, ei taha ma nii vara kuuri hakata minema. Joon kohvi ära(praegu juba teist tassitäit) ja siis lähen kuuri. Natuke aega tagasi kuulsin, et naaber ka tuli. Tema ei elagi igapäevaselt siin, vaid käib ainult ahju kütmas. See on seesama memmeke, kes mulle jõuludeks kommipaki tõi ja kellelt ma kapi sain. Kui ma temalt küsisin, et milleks seda korterit vaja pidada(ka sots.pind), kui on koht kus olla, vastas ta, et see on tama nurgake ja seda ta käest ei loovuta. Käib ta sellepärast kahe kodu vahet, et tal on meesterahvas, kellel on mugavamad elutingimused.

Tegelikult saan ma naabrinaisest täitsa aru. Inimesel peab olema oma isiklik ruum. Sellepärast olengi tänulik, et mulle see korter anti. Kuigi see talv on minu jaoks päris ekstreemne. Ma ei ole ju varem ahjuküttega korteris elanud. Noh, tegelikult olen ikka küll, sest mu lapsepõlvekodu oli ahiküttega, aga tol ajal oli kütmine peamiselt isa, või ema tegu. Ja ka mu abielu ajal elasime me sellises korteris, kus kogu elamise peale oli ainult puukütte pliit. Aga viimased, peaaegu 20 aastat olen ma elanud keskküttega korteris ja eelmise aasta sügisel, kui ma selle korteri sain, ei osanud ma arvata, et see nii külm on. Kuigi üks tuttav meesterahvas, kes kunagi oli pottsepp, teadis öelda, et see korter ei pea sooja. Muidugi ei pea, sest see on ju vana maja ja pole soojustatud. Kuna elan esimesel korrusel ja all on ainult kelder, siis puhub põrandalt ikka päris külma. Ma ise ei hakka seda oma raha eest ka remontima ja seda on liigselt tahetud, et linn selle mulle lukskorteriks putitab. 😛  Kui hakkan nõudma, kupatavad üldse Nöörimaa tugikodusse, või tänavale. Aga nüüd lõpetan oma postituse ja kuna kohv sai ka joodud, siis lähen toon kuurist mõne sületäie puid. Täna vaja vist kööki ka kütta…

Aga vähemalt on juba märts! 😀

Advertisements

Veel viimased päevad “luksust”

Nagu ma juba olen kirjutanud, siis varsti lõppeb minu ja Elektrilevi vaheline leping ja siin korteris lülitatakse elektriühendus välja. Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, milline saab olema elu ilma elektrita, aga eks varsti saan teada. 😛 Muidugi oli mul ja ka teistel selle tarbimispunkti omanikel/kasutajatel võimalus elektrikatkestust vältida, kuid mina enam ei tahtnud, et leping minu nimel on ja teised selle korteri omanikud ei ole ka huvitatud enda nimele seda lepingut sõlmima. Täna kasutasingi veel viimast võimalust pesu pesta. Pesumasin ei saanud isegi täis, kuid ei tahtnud neid pesemist vajavaid riideesemeid pesemata ka jätta. Võib-olla tuleb veel üks kord pesumasin pöörlema panna, kui koguneb midagi, mis vajaks pesemist. Edaspidi koguneb nagunii, kuid ma ei kujuta ette, kus ma hakkan pesu ja iseennast pesemas käima. Külma veega, pimedas vannitoas saab end muidugi üle loputada, aga pesu ikka nii pesta ei saa. Võib-olla hakkan tütre juures pesu küürimas käima, aga siis peab ta mulle autoga järgi tulema ja pärast jälle koos pesukottidega tagasi tooma. Teine võimalus on muidugi linna pesumajas käia, aga sinna ju ka vaja, et keegi viiks, seega on ükskõik, kas ma kutsun tütre end sõidutama, et ta mu pesu pesumajja transpordiks, või viib ta mind koos pesukotiga enda juurde ja pesen seal.

Aga see ei ole ainuke probleem. Söögi tegemisega on ju sama probleem, et ilma elektrita on ikka paras nuhtlus elada. Linnas, kusagil söögikohas söömas käimine on ju kulukas ja sooja toitu koju kaasa osta on ka kulukas. Ma tõesti ei kujuta ette, mis saama hakkab, aga selline olukord meil praegu on, õigemini tuleb, sest mõned päevad on veel elekter olemas.

Täna, kui tulin kogudusest koju, panin kohe pesumasina huugama. Varem julgesin pesumasina selleks ajaks tööle jätta, kui ise kodunt ära olin, aga seda pesumasinat, milliseks ta nüüd muutunud on, ei julge küll järelvalveta jätta. Ta “tantsib” ju oma kohalt minema ja siis tuleb äravooluvoolik oma kohalt ära ja kogu vannituba oleks vett täis.

Nii, et seda ja muid igivanu majapidamistarbeid ma uude kohta küll vedama ei hakka. Pakin lihtsalt kõige olulisemad asjad kokku ja kolin sinna, kuhu mulle määratud minna on. Ja kuhu, seda ma veel ei tea, sest kuni korter veel ametlikult meie oma on, pole mul kuhugi võimalik minna. Korteriostuks mul piisavat summat pole ja sots.pinda ka enne ei anta, kui VEEL oma korter on.

Mis elektrisse puutub, siis me oleme ikka mugavaks läinud. Alles eelmise sajandi keskpaiku ei olnud peaaegu kellelgi elektrit ja saadi ka elatud ja hakkama. Ma isegi mäletan aega, kui minu vanavanemate juures, Petserimaal ei olnud veel elektrit. Olin siis umbes 4-5 aastane.

Tänane postitus tuli natuke virisev, aga tegelikult pole mul häda midagi, peale selle muidugi, et tahaks juba omaette elama saada… 🙂

PS! HEAD TAASISESEISVUMISE PÄEVA! 
https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Felve.riisa%2Fposts%2F1511785362197610&width=500

Lapsepõlvetrauma!

Nagu ma eelnevalt kirjutasin, et ma olin vanemaealiste vanemate laps ja pealegi ei olnud ma sotsialiseerunud(lasteaias käinud), seega kooli minnes olin suhteliselt omaette hoidev ja pealegi ei rääkinud ma “kirjakeelt”, vaid meie kodus kõneldavat “seto” murrakut. No ja kujutage siis ette, kui laps läheb 1975-dal aastal Tallinnas kooli ja räägib seal mingit veidrat murrakut. Loomulikult hakkasid kaasõpilased naerma ja mind narrima. Sellest ajast alates pööran ma eesti keele grammatikale suurt rõhku ja olin isegi nii ülbe, et hakkasin 5.das klassis ema vigaselt kirjutatud kirju parandama, sest tema oli lihtne inimene ja vähe koolis käinud, kuna nende pere ei olnud jõukas, vaid lapsed anti varakult rikastesse peredesse karjalasteks-teenijateks ja koolis said nad ainult mõned talved käia.
Minu lapsepõlvekodu ei olnud ka jõukas, kuid meil õega oli toit kogu aeg laual ja millestki puudust me küll ei pidanud tundma, kuigi liigselt mõttetuid asju(mänguasju) meile ka ei ostetud. Ja kuna meie õega lasteaias ei käinud, siis oli ema kodune ja see, kes perele leiva lauale teenis, oli isa. Isa andis kogu oma palgad, ta töötas ka veel kohakaasluse alusel, mu ema kätte ja oma eralõbudeks, ning lastele taskuraha jaoks tegi veel haltuurat. Isa oli mul ka lihtne taksojuht-autojuht ja haltuurat sai ta teha, kui inimestele pakkus transporditeenust, mööblit, või kaupa vedades. Igatahes palgaraha ta enda peale ei kulutanud ja ema poleks andnudki, sest ema kogus meie perele auto ostmiseks…
Aga tahtsin ju kirjutada lapsepõlvetraumast! Kuna minu ema oli usklik ja isa vihkas kommuniste(need saatsid tema pere Siberisse), siis meie õega pioneeriks ei astunud. See on ka üks põhjustest, miks koolikaaslased meid põlastasid. Igatahes olime me mingil ajal sattunud koolikiusamise ohvriteks. Nii omaealiste, kui vanemate õpilaste hambusse. Ja loomulikult mõjus see mu õppeedukusele, sest mingi aeg ma lihtsalt ei teinud ühtegi  kodus õppida antud ülesannet ära. Eriti vihkasin ma selliseid õppeaineid, nagu ajalugu, geograafia, loodusõpetus jne…
Ja kui mind siis klassi ette vastama kutsuti, hoidsin ma loomulikult suu kinni. Meil olid põhikoolis ja hiljem ka kaugõppes sellised õpetajad, kes tahtsid oma õpilase kulul nalja saada ja ütlesid nt. “Kutsume Elve Riisa vastama, siis saab vähemalt nalja”. Igatahes kui ma läbi häda ja viletsuse 8.klassi ära lõpetasin, siis ei läinud ma sinna kooli, kuhu mulle suunamiskiri anti, vaid hoopis kaugõppesse ja tööle. Sain suunamise 15.kutsekasse, ehk “Kalevi kommivabriku” kooli, aga ma ei tahtnud sinna ja seetõttu läksingi kaugõppesse ja tööle. Mu esimene töökoht oli 32. Lastesõim Tallinnas, kus ma olin söögitädi, ehk praeguse nimega õp. abi. Ma olin siis 15, kui tööle läksin ja tollane õpetaja abi amet lastesõimes oli ikka päris tüütu. Need kakased mähkmed, mida ma, noor laps, vahetama pidin. Öökisin ja vahetasin… 😛
Aga kuna “nõukaajal” ei saanud inimene, kes kaugõppe keskkoolis käib, ilma tööta olla, siis töötasin ma kokku mitmes kohas. Juba tol ajal tulin lihtsalt uksi paugutades tulema, kui minu kallal näägutama hakati.
Kui keskoolis ajaloo ja põhikoolis matemaatika õpetajad omaarust tegid nalja, et Riisa Elve kukub eksamil nagunii läbi, siis ma lihtsalt ei läinudki nendele eksamitele ja kujutage ette, mind tuldi koju otsima, et kuhu ma jäin. Loomulikult ei teinud ma ustki lahti, sest milleks minna eksamile, kui pärast tuleb see nagunii uuesti teha. No-jh, järeleksamiga sain keskkooli lõpetatud, kuid edasi õppima enam ei läinudki, sest siis olid juba teised huvid(poisid) ja varsti saingi ma oma esimese lapse. Olin siis 20 saamas ja üksikema…
Aga ma olen vist küllalt lobisenud. Liiga detailseks ei hakka ma minema. Ehk kunagi jätkan veel seiku oma elust.

PS! Juurdelisatud pildil olen ma 19 aastane ja esimese lapse ootel.