Mida siis alustuseks ja enda tutvustuseks kirjutada?

Võib-olla alustan sellest, et olen just äsja (loe siit)ületanud viiekümnenda eluaasta. Enamasti naised ei kipu oma õiget vanust avaldama, aga mina olen seda meelt, et oma elatud aastaid, kogemusi, võite ja valu ei tasu häbeneda. Kõik, mis inimesega elu jooksul juhtub, on millekski hea, või vähemalt õpetlik. Ka mina olen oma elu jooksul kogenud asju, mis võinuks olemata olla, aga kuna need siiski toimusid, siis tuleb sellest ainult järeldusi teha ja edaspidi targem olla, et sellised asjad enam ei korduks. Kõige rumalam on olnut kahetsema jääda. Kes mu teisi blogisid loevad või lugenud on, need teavad, mida ma silmas pean. Praegu ma siin blogis enam ei viitsi neid teemasid puudutada, aga ehk kunagi hiljem tuleb ka siin blogis neist juttu. Ma olen paljus teistmoodi mõtlema ja suhtuma hakanud. Ega tagantjärgi kahetsemine ei anna midagi…
Kui nüüd veel endast rääkida, siis olen nelja täiskasvanud lapse ema ja juba ka vanaema. Lastest ja lastelastest kirjutan ma oma blogis minimaalselt, sest see on nende elu ja mul ei ole õigust nende elu kajastada, kui nad ise selleks luba ei anna.
Tere tulemast minu blogi lugejaks!

Advertisements

Seni, kuni…

…enamus blogijaid kirjutasid oma muljetest EBA kohta, oli mul võimalik omi asju ajada, sest blogijad, keda ma tavaliselt lugesin, jätsin just eelpoolnimetatud teema kajastamise tõttu vahele. Mina käisin täna hoopis juuksuris ja ostsin endale nahk(või nahaimitatsioon)tagi. Mul oli küll alles hiljuti ostetud sarnane tagi. Aga kuna too jäi natuke kitsaks, kui lukk kinni on, siis ostsin nüüd normaalsema, ehk sellise, mis ei hakka kusagilt kiskuma, kui luku kinni tõmban. Oli küll hulga kallim, kui see, mille ma ise ostsin, aga tegin selle väljamineku(35€) ikkagi ära. Tagi on punast värvi, tahtsin tegelikult musta või pruuni. Poes ütlesin müüjale, et kas ma sellise punase jaoks natuke liiga vana ei ole, kuid tema vastas selle peale, et kuigi ta on aastatelt minust tükk maad vanem, siis kannab ka punaseid kleite jne… Samas poes jäi mulle tagiga värvi poolest ideaalselt kokku sobiv õlakott ka silma, aga ei hakanud seda täna enam ostma. Las jääb oma järge ootama. 😛
Juuksuris käisin ka. Mitte selle juuksuri juures, kus ma viimased korrad olen käinud, vaid kuna teda täna tööl ei olnud, siis läksin “Leoki” majas asuvasse juuksurisalongi, ning uurisin, kas seal saab kohe täna juukseid lõigata. Mulle ju ei meeldi oodata, ehk aega kinni panna, vaid olen selline, kes kui midagi planeerib, siis tahab selle ka kohe teoks teha. Lõikamine maksis 8€. Mul ju lühikesed juuksed. Ütlesin juuksuripreilile, et lõigaku sama stiili järgi, nagu mu soeng on, ainult lühemaks, kuna tahan oma mitmevärvilised juuksekasvud lihtsalt välja kasvatada. Ega nüüd ei ole mul vajadust enne sügist küll juuksurisse minna. 🙂
Aga mis blogijate EBA teemalistesse postitustesse puutub, siis mind tõesti üllatas, et neid postitusi tuli nagu seeni peale vihma. Ei viitsinud lugedagi. Paari sellel teemal tehtud postitust vaatasin, kuid lasin ainult silmadel üle teksti käia. Eks nad(blogijad) rahunevad varsti maha ja siis hakatakse jälle igapäevastest teemadest kirjutama. 😀
Ma ise klikin ikka oma saite ja kauplen krüptorahadega. See on selline asi, millest ma kirjutada ei ole viitsinud ja ega ma ei oskakski kõike vajalikku kirja panna, kui mõni blogilugeja peaks rohkem huvituma.
Ja noh! Eks ma ootan seda lõpplahendit, mis ühispärandi omamisega kaasneb. Praegu ei liigu see asi veel kuhugi. Sellest olen juba kirjutanud, et vähemalt ühe korteri saime maha müüa. Teine ootab veel oma järge. Siis saame(peame) igaüks ise vaatama, kuidas edasi toimetame ja kus me elama hakkame. See aga on kindel, et kellegagi koos elama ma ei hakka. Ma pean praegu silmas oma kaasüürilisi. Kõik täiskasvanud inimesed, saavad üksi ka elatud.
Aga nüüd lobisesin jälle liiga palju isiklikel teemadel. Eks paistab, kuidas see asi kulmineerub… 🙂

Osa rahvast…

…käis pardiralli toimumispaigas, osad läksid blogiauhindade jagamise galale, aga mina pusisin oma
blogiga. Ega see lihtne ei olnud, kuna tegelikult pidin enamus koodid ja asjad ise paika panema. Inimene, kellelt abi palusin näitas mulle lihtsalt need kohad ette, kuhu ma oma lingid pidin panema nende asemel, mis teemas algselt olid. Ütleme nii, et vist sain hakkama. Mõned üleliigsed vidinad, mida ma muuta ei viitsinud, kustutasin lihtsalt ära. Nüüd peaks igatahes kõik korras ja asendatud olema.

Hommikul käisin korraks väljas ka. Toidupoes ja tolles komisjonipoes, kus mul ikka veel mõned asjad müügil on. Eks näis, mis edasi saab, sest arvan, et kui nüüd rendiaja pikendus läbi saab, siis toon need asjad koju, kui need vahepeal müüdud pole. Ei tasu ära selline pikendus, millel tulemus puudub. Juba on juuni esimene trimester läbi. Suvi läheneb lausa lennates. Varsti juba jaanipäev ja siis hakkavad päevad tasapisi jälle lühemaks jääma. Aeg möödub nii kiiresti. Loodan nüüd selle suve jooksul oma eluasemeprobleemid lahendatud saada. Eks need saabki, aga küsimus on lihtsalt viisis. Arvan, et esialgul jääb mu unistus oma isiklik korter osta alles tulevikku. Aga seda mõtet ei ole ma jätnud, et kui leian sobiva korteri, mille hinnast mu jõud üle käib, siis kindlasti ostan endale oma elamise. Aga seni vaatan, mis ajutised võimalused mulle avanevad.

Tegelikult oli mul sel suvel plaanis üks minu jaoks pikem sõit ette võtta. Lubasin oma sugulasele, et lähen talle(neile) külla, aga ma veel ei tea, kas ja kuidas ma sinna jõuan, sest meie praeguse eluaseme ümber toimuvate probleemide tõttu ei oleks otstarbekas Võrust lahkuda. Ja teine koht, kuhu mind sõbranna kutsus, on ühed suvepäevad, mille toimumisaeg ei ole veel paika pandud. Sinna tahaksin küll minna, kuid veel ei ole selge, millal ja kus täpselt need toimuvad…