Pidev suhtlemine on nii väsitav!

Kahjuks on minu puhul nii, et ma väsin ära pikaajalisest rahva sees olekust ja suhtlemisest. Seda hakkasin praegu kirjutama, sest hommikul tegi mulle facebookis sõbrataotluse minu jaoks täiesti võõras naisterahvas. Enne, kui ma ta sõbrakutsele vastasin, vaatasin ta profiilile ja nägin, et ta on “sõber” kaheksa minu sõbralisti liikmega. Kuigi mul on oma profiilis kirjutatud, et ma ei võta võhivõõraste sõbrataotlusi vastu, tegin seekord erandi ja vastasin sellele sõbrakutsele. See selleks! Aga kui ta mulle kohe privasse ka kirjutas “Tere uus sõbrake”, siis muutusin kahtlustavaks ja küsisin, et mis eesmärgil ta mind, võhivõõrast sõbraks võttis? Selle peale kirjutas ta, et on venelanna, elab Põlvas ja on töövõimetuspensionär. Ma vastasin, et sellest saan ma aru, kuid ma ei saa ikkagi aru, mis eesmärgil ta mind sõbraks tahtis. Ta vastas: “Suhtlemise eesmärgil, kuna ta lapsed elavad eraldi”. Ütlesin, et siis sattus ta küll vale inimese otsa, sest ma olen isegi pikaajaliste tuttavate/sõpradega väga kidakeelne. Vaatasin veel ta profiili ja nägin, et sel naisel oli suvaliselt peaaegu 4000 inimest sõbralistis.  No aitäh! Ma küll üks neist 4000-st ei taha olla. See veel puuduks, kui ta hakkabki mulle igapäevaselt, või mitu korda nädalas kirjutama. Ma ei viitsi inimestega fb-s kirjutada. Kui, siis suhtlen telefonitsi ja lühidalt. Ma olen küll naisterahvas, kuid mulle ei meeldi pikad telefonivestlused ka. Igatahes eemaldasin ta sõbralistist ja blokeerisin veel ära ka.
Samuti ei ole ma kunagi mõistnud, mida see rahvas neis foorumites leiab? Kasvõi näiteks perekool. Ma saan aru, et sealt ja taolistest foorumitest võib ka asjalikku nõu saada, kuid enamasti käivad inimesed seal kaasinimeste kohta keelt teritamas. Tunnistan, et olen viimase poole aasta jooksul küll perekooli kasutaja olnud, kuid käin seal ainult hommikukohvi kõrvale, korraks teemadest pilguga üle. Mõned teemad on mu tähelepanu rohkem köitnud ja seal olen oma arvamust ka avaldanud. Aga muidu on Perekool, kui selline minu jaoks ebavajalik foorum. Ma tõesti ei viitsi pidevalt teiste inimestega kaasa lõksutada.
Üks foorum küll erineb teistest ja see on rahafoorum, kuna sealt saab asjalikke nõuandeid investeerimise vallas. Ma alustasin sel aastal investeerimisega ja väga õpetlik on edukate investeerijate nõuandeid lugeda. Investeerimises olen alles algaja, kuid tasapisi tahan oma investeeringuid suurendada(loe siit). Mul ju kahjuks ei ole siiani oma isiklikku kodu ja sellepärast püüangi investeeringutega niipalju raha kõrvale suuta panna, et saaksin kunagi osta oma korteri.
Üldse olen oma fb profiilil suurt puhastustööd teinud nii lehtede, kui gruppide eemaldamisega. Neid oli nii palju meeldivaks pandud. Ju ikka tol ajal, kui ma aktiivselt facebooki jagamismängudes osalesin. No ma ikka võitsin ka, aga mõned korrad algaastatel jäi võit vastu võtmata, sest võidu saamiseks tuli sõita teise linna. See pole siis ju enam võit, kui ma selle kättesaamiseks pean sõidukuludena peale maksma. Nüüd olen targem ja osalen ainult sellistes loosimängudes, kus võitja ei pea nahast välja pugema, et võit kätte saada. Siiani on mulle võidud kõik koju kätte saadetud. Aga viimastel kuudel ehk sel aastal ei olegi ma enam midagi võitnud. Mõni aeg tagasi võitsin küll Jane blogi ja Oriflame koostöös tehtud loosimängus näohooldustooteid umbes 70€ väärtuses(loe siit).
Nüüd olen päris pikalt endast ja oma eelistustest kirjutanud…

Järgmise korrani!

Advertisements

Lihtsalt mõtteid!

https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Felve.riisa%2Fposts%2F1741692812540196&width=500
Mulle meenus fraas raamatust “Vanem õde”, kui Siina ütles Tamarale, et “Sinu ema ei tee midagi, sellepärast tal ei olegi sõpru”. Nüüd tunnen end nagu tolle Tamara ema, kellel ei ole sõpru(tõelisi sõpru), sest sõbraks olemine vajab mõlemapoolset pingutust. Mitte nii, et üks muudkui ootab oletatavate sõprade teeneid. 😉 Aga ma tunnen end ka nii hästi, sest viimaste aastate läbielamised on minus tekitanud soovi oma urgu pugeda ja oleksin väga häiritud, kui peaksin aktiivset elu elama. Kogu Võrus elatud 20 aasta jooksul ei ole ma siin enda ümber mingit sõpraderingi koondanud. Võib-olla oli see viga, sest saan iga päevaga vanemaks ja pensionärina oleks vast tore, kui eakaaslased külas käivad või teeme koos midagi. Näiteks mu naabrimemm, kes pidas 18.dal sünnipäeva. Tal olid eakaaslased ja sõbrad külas. Mina naabrinaisena ei oleks sinna seltskonda läinud, sest minu jaoks on tema sõbrad võõrad. Aga naabrimemm oli nii armas, et kostitas ka mind sünnipäevasöökidega. Ja taas ma imestan, et kuidas inimesed ikka viitsivad pidusid pidada ja kokata. Mu oma ema oli samasugune, kes vaaritas alati head-paremat, kui meil vanasti suguvõsa kokkutulekuid korraldati. Mina ei ole seda traditsiooni jätkanud…

Homme saab mu noorim laps täiealiseks ja nad planeerivad väikest istumist. Ikkagi 18 ju! 😀 Ma vihjasin tütrele naerdes, et tulge mulle autoga järgi, kui lauda istumise aeg käes on. Noh, see oli küll lõõpimisena öeldud, et tulgu mulle järgi. Loodan, et mu lapsed on mu “musta huumoriga” harjunud. Vanemast tütrest tean küll, et tema mõistab seda ja teeb isegi vahetevahel. Noorema tütre puhul ei ole ma selles eriti kindel, sest tema ju minu kõrval ei kasvanud. Aga see on nüüd minevik. 🙂 Mu pesamuna saab homme 18. 🙂
https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Felve.riisa%2Fposts%2F1741473719228772&width=500
Aga vaadake! Ma olen 8 aastat oma elust facebookis veetnud. 😀

Minu tütretütre sünnipäevapidu Kratikeskuses

Kuna mu tütretütar Emma sai 22.jaanuaril 5 aastaseks ja see on nagu esimene juubel, siis otsustasid tema vanemad, et peavad sünnipäevapeo sel laupäeval, 27.jaanuaril laste mängutoas. Valituks osutus “Kratikeskus“. Emma kutsus peole oma lasteaiarühma tüdrukud ja peale selle olid külalisteks väljaspoolt lasteaiarühma sõbrad ja sugulased. Imestasin isegi, et neid lapsi nii palju oli kutsutud. Tütar ja Emma teine vanaema olid mõelnud snäkilaua peale ka ja tort(Elsa teemaline) oli tellitud. Lasteaiarühma lapsed toodi kohale kella 14-ks ja järgi pidi neile tuldama kolme tunni pärast, ehk kell 17. Vanemad ise peole ei jäänud. Suurtest olid peol ainult sugulased ja sõbrad. Lapsed möllasid muidugi mänguväljakul ja suuremad tegid aega parajaks piljardilaua juures. Ma muidugi tegin ajaviiteks pilte ka oma telefoniga, kuid enamus pilte on kõik nii udused, et blogisse ei sobi neid küll panna. Mõned pildid saatis mulle Emma issi, millest ma paar pilti siia postitan. Ka nelikute sõbrapildi. Mu tütar ja tema 3 sõbrannat. Nad olid juba enne kooli tuttavad ja siiamaani on väga ühtehoidvad. Nimetan neid ikka “Kuldseks nelikuks”. 😀 Minu arust on sellised pikaajalised, kestvad sõbrasuhted armsad. Mul tuli isegi pisar silma, kui neid seal pingil koos istumas nägin. Samamoodi on Emma oma emme sõbrannade lastega sõber. Nagu näha, siis kingilaud on lookas. 😀 Aga kuidas sa ütled külalistele, et ärge asju tooge, vaid ümbrik. 😛 Tore pidu oli. Loodan, et Emma ise ja tema külalised jäid ka rahule. 🙂

PS! Kuna sain ühelt blogikülastajalt märkuse, et Emma külalistest pilte ilma luba küsimata üles panin, siis võtsin need pildid maha.