Mul tuli mõte, et…

…peaks seniks endale ise korteri üürima, kuni see korter oksjonil ära müüakse, sest seda hirmu juba ei ole, et korter müümata jääb. Müüakse kasvõi selle võla katteks, mis meil tekkinud on ja mida kauem see oksjoniasi viibib, seda suuremaks see võlg  muutub, sest meie pole üüri juba mitu kuud maksnud. Keegi ei taha ju ühispärandi eest vastutada. Ja kuna meie, 5 omanikku omavahel müügisummas kokkuleppele ei jõudnud, siis las nüüd tegeleb sellega kohtutäitur.  Elektri lasengi just sellepärast välja võtta, et elektrivõlg(leping on minu nimel) veel suuremaks ei muutuks. See pannakse ju siis minu kraesse. Nii, et üürin seniks korteri, kuni mulle veel sotspinda ei taheta anda. Üürisumma tuleb küll suurem, kuid mis mul teha on, kui pole võimalik veel oma korterit osta. Eks sellevõrra lükkub see korteriostmine ka määramata ajaks edasi, aga nii ma edasi ka eksisteerida ei taha, et pole kunagi kindel, mis tänasel päeval võib toimuda. Vaatasingi Võru üürikorterite hindu ja mõtlen veel, miillisele korterile ma küüned taha ajan, ehk millse üürikorteri omaniku, või vahendajaga ma ühendust võtan. Tegelikult ei tahaks ma kuni 250€ kuus maksude peale raisata, aga oma rahu ja turvalisus ka maksab.

Senisest kogutud rahast, investeeringust ja paari annetaja summast mulle veel tõesti ei piisa selleks, et mõni korter osta. Aga eks ma siis rehkendan edasi, mis ma edasi teen. Peaks vist tõesti seni siinsamas tööd vaatama. Või kõigepealt üürida korter Ida- Virumaale, seal on üürihinnad ka odavamad. Siis ma seda Võru sots.pinda enam ei vajagi, kui Ida-Virumaale juba ära olen läinud. Vihkan edasi-tagasi kolimist.

Ma olen rõõmus, et sain hommikusest konfliktist hoogu juurde ise midagi ette võtta. Seda ma kavatsengi teha. Nimelt seniks endale ise korter üürida, kuni avaneb parem võimalus. Vähemalt olen ma ise oma edasise elu planeerija.

Advertisements

Hilisõhtuseid mõtteid!

Ma nüüd ei ole eriti midagi uut kirjutanud, sest mul ei ole elus nii palju uusi huvitavaid sündmusi, mida tahaks või võiks blogisse kirjutada. Teisest küljest aga võiksin küll igasuguseid asju kirjutada, kui tahan, sest esiteks ei ole mu blogil eriti lugejaid, mis tähendab seda, et ka halvustajaid on sellevõrra vähem ja teiseks saab blogipostitused või kogu blogi üldse anonüümseks jätta. Mõnikord on lihtsalt vaja asi endast välja saada. Kas siis kellegile rääkides, või ka kirjutades oma blogisse. Sellel viimasel on eeliseks see, et saad kunagi ise lugeda, millest kirjutasid ja võib-olla on see edaspidises elukorralduses abikski…
Aga teiste blogijate postituste alla jäetud kommentaare ja loomulikult ka postitusi loen ma küll. Ning jätkuvalt imestan, et on selliseid lugejaid, kes blogijale halvustavaid kommentaare jätavad. Kulla inimesed! Me kõik oleme erinevad, oma soovide, oskuste ja tegemistega. Ja kui mõnda lugejat mõne blogija postitused häirivad, siis alati on ju võimalus leida sellised blogid, mille kõik postitused meeldivad.
Kui ma oma blogipostitusi jagan, siis enamasti ainult oma sotsmeedia kontodele ja mitte kunagi ei küsi ma teiste arvamust, sest enamasti see mind kuidagi edasi ei vii.
Ah-ja! Üks blogija kirjutas midagi teises linnas kimbutavast üksindustundest, mis teda muutis. Mul on vb. ka mõningal määral üksindus, või nimetage seda kuidas tahate, aga elan enamasti omas mullis ja ümbruskondsed ning nende tegemised ei puutu minusse. Mõnikord pean loomulikult “omast mullist” väljuma ja rahva sekka ka minema. Näiteks kasvõi nendel kordadel, kui ma koguduses käin, või ka nendel kordadel, kui ma vanaema ülesandeid täidan. Ka täna tõin tütretütre lasteaiast ära, kuna emme-issi ei saanud talle täna lasteaeda järgi minna ja teised vanavanemad elavad linnast väljas. Nemad on niigi rohkem lapselast kantseldanud.

Õnneks on kohe-kohe kevad! Võib-olla läheb üks mu suur unistus täide ja saan lõpuks ometi endale oma korteri osta. Praegu veel võimalust ei paista, aga ma pole lootust kaotanud, et saan endale oma eluaseme. Siin olen ma üpris paindumatu, sest olgu kasvõi Ida-Virumaal, aga peaasi, et oma korter. Mul ei ole mingit tahtmist kusagil üürikorterites kooserdada. Kui omanik millegiga rahul pole, siis jaga temaga veel maid. Ja pealegi! Lemmikloomade ja lastega üürilisi ju eriti ei tahetagi. Aga mul on 14 aastane kass, kellest ma ei kavatse loobuda…

Hilisõhtuseid mõtteid!

Ma nüüd ei ole eriti midagi uut kirjutanud, sest mul ei ole elus nii palju uusi huvitavaid sündmusi, mida tahaks või võiks blogisse kirjutada. Teisest küljest aga võiksin küll igasuguseid asju kirjutada, kui tahan, sest esiteks ei ole mu blogil eriti lugejaid, mis tähendab seda, et ka halvustajaid on sellevõrra vähem ja teiseks saab blogipostitused või kogu blogi üldse anonüümseks jätta. Mõnikord on lihtsalt vaja asi endast välja saada. Kas siis kellegile rääkides, või ka kirjutades oma blogisse. Sellel viimasel on eeliseks see, et saad kunagi ise lugeda, millest kirjutasid ja võib-olla on see edaspidises elukorralduses abikski…
Aga teiste blogijate postituste alla jäetud kommentaare ja loomulikult ka postitusi loen ma küll. Ning jätkuvalt imestan, et on selliseid lugejaid, kes blogijale halvustavaid kommentaare jätavad. Kulla inimesed! Me kõik oleme erinevad, oma soovide, oskuste ja tegemistega. Ja kui mõnda lugejat mõne blogija postitused häirivad, siis alati on ju võimalus leida sellised blogid, mille kõik postitused meeldivad.
Kui ma oma blogipostitusi jagan, siis enamasti ainult oma sotsmeedia kontodele ja mitte kunagi ei küsi ma teiste arvamust, sest enamasti see mind kuidagi edasi ei vii.
Ah-ja! Üks blogija kirjutas midagi teises linnas kimbutavast üksindustundest, mis teda muutis. Mul on vb. ka mõningal määral üksindus, või nimetage seda kuidas tahate, aga elan enamasti omas mullis ja ümbruskondsed ning nende tegemised ei puutu minusse. Mõnikord pean loomulikult “omast mullist” väljuma ja rahva sekka ka minema. Näiteks kasvõi nendel kordadel, kui ma koguduses käin, või ka nendel kordadel, kui ma vanaema ülesandeid täidan. Ka täna tõin tütretütre lasteaiast ära, kuna emme-issi ei saanud talle täna lasteaeda järgi minna ja teised vanavanemad elavad linnast väljas. Nemad on niigi rohkem lapselast kantseldanud.

Õnneks on kohe-kohe kevad! Võib-olla läheb üks mu suur unistus täide ja saan lõpuks ometi endale oma korteri osta. Praegu veel võimalust ei paista, aga ma pole lootust kaotanud, et saan endale oma eluaseme. Siin olen ma üpris paindumatu, sest olgu kasvõi Ida-Virumaal, aga peaasi, et oma korter. Mul ei ole mingit tahtmist kusagil üürikorterites kooserdada. Kui omanik millegiga rahul pole, siis jaga temaga veel maid. Ja pealegi! Lemmikloomade ja lastega üürilisi ju eriti ei tahetagi. Aga mul on 14 aastane kass, kellest ma ei kavatse loobuda…