Blogimine, kui selline hakkab end…

…minu jaoks vist ammendama. Kuigi alles otsustasin, et ma pikendan oma põhiblogi(elveetsius.com), siis täna otsustasin, et ei pikenda. Kuna kustutasin Hostingeri lehel veebimajutused ka ära, siis koos elveetsiusega kustusid ka elveetsius domeeniga seotud teised lehed. Mu noorem tütargi ütles, et ta ei mõista, miks ma sadat blogi pean. Praegu jätsin alles ainult selle wordpressi tasuta domeeniga, tasuta blogi ja veel samasuguse investeerimisblogi. Need lihtsalt oma lõbuks, et kui tahan midagi jäädvustada, siis on koht, kuhu oma märkmeid jätta. Mul on ju plaan rohkem säästa ja investeerida, seega iga sent on oluline ja pole vaja neid kulutada domeeni ja veebimajutuse ostmiseks, kui samas on võimalik need asjad tasuta saada. Mõningased miinused on küll sellel tasuta variandil, aga las nad olla. Mu blogidel ei olnud nagunii eriti palju jälgijaid, et oleksin teab, mis palju reklaamide näitamise eest teeninud. Aga kui nüüd aus olla, siis eks ma sellepärast mitu blogi tegingi, et Google Adsense ja Smart AD reklaamide pealt ka midagi teenida. Varem ma isegi teenisin, kuid viimase poole aasta jooksul olen ma blogides ise väga kidakeelne olnud. Pealegi ei kirjuta ma üldsust huvitavatel teemadel ja kaua sa ikka loed ühe võõra keskealise naisterahva isiklikest asjadest. Seega otsustasingi otsi koomale tõmmata ja keskenduda asjadele, mis mulle reaalselt ka olulised ja kasulikud on.

Kui nüüd viimaste päevade sündmustest rääkida, siis sain eile väga hea diiliga kasutatud külmkapi. Minu oma oli ju juba pikemat aega katki ja koju ei saanud mingit toidukraami osta, mis vajas külmas säilitamist. Kui mu vanem tütar mulle fb.-sse kirjutas ja näitas, et Võrukate grupis müüb üks kasutatud mööblit ja tehnikat olematu hinnaga, siis tahtsin loomulikult selle 10€-se, kahe kambriga külmkapi saada. Tütar ja mu üks poegadest tõid selle mulle koju kätte. Siis olin küll nagu väike laps uut mänguasja saades. Käisin köögis mitu korda uut(minu jaoks uut) külmkappi imetlemas ja ühtlasi imestasin, kuidas müüja selle lihtsalt sümboolse summa eest ära andis. 😀 Ausõna, õhtul voodisse heiteski oli mu nägu veel naerune ja tänasin Jumalat, ning soovisin külmiku endisele omanikule kõike kõige paremat. Säästsin nüüd ju uue külmkapi ostmise raha. Eelmise külmkapi ostsin ka nagunii teise ringi poest, aga too ostetud pisike kapp maksis 100€, mitte 10€, nagu eilne, minu jaoks hinnaline leid. Nüüd ei pea ma enam sellepärast muretsema, et varsti on kevad ja suvi ja siis rikneb toidukraam veel kiiremini, kui praegu, talvel…

Olen väga väga õnnelik!

Advertisements

Esimene öö uues kodus!

https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Felveetsius%2Fposts%2F520461854996248&width=500

Täna ööbisin siis esimest korda uues kodus. 🙂 Eile tegelesime kolimise-ja puude ladumisega. Nüüd pean veel karbid-kotid lahti pakkima ja end korralikult sisse seadma. Kuigi kõigepealt tuleb vast vaadata, kust saaks odavalt või tasuta mööblit, sest vanast korterist võtsin kaasa ainult voodi, ühe armetu riiuli ja laua. Need kaks viimast küll ajutiseks, sest need on nii nigelad, et kõlbaks ainult ahju kütmiseks. Mis kütmisse puutub, siis ahi ja pliit ei pea kuigi kaua sooja. Võib-olla on see tingitud sellest, et korterit pole keegi ammu kütnud. Tahan veel pliidi osta ja elektriboileri. Külmik ja pesumasin on mul juba olemas. Kuid kahtlane on see, et kas elektrijuhtmestik peab sellisele survele vastu. Mu koguduse-vend, kes vaatas elektrikilpi, ütles, et päris nõrgad kaitsmed. Ainult 10 amprit, kuid oleks vaja vähemalt 16amprit. Mina sellest elektrivärgist eriti ei taipa, aga ju siis vaja sellest rääkida linnavalitsuses, et nad korrigeeriks korteri elektrijuhtmed võimsamaks.

Ausaltöeldes ei teagi, kust otsast alustada, sest mööblit ju pole, kuid neid karpe-kotte on keset tuba ikka mitukümmend ja ei tea, kus miski asub. Aga peangi nüüd koju tagasi minema, sest korterit vaja kütta ja mul jäi kass ka üksi. Niigi ta eile, kui ta sinna tõin, oli uuest kohast häiritud. Isegi näugus haledalt… 😀

Olen nii õnnelik, et üks asigi lahenes. Nüüd vaja hakata kokkuhoidlikumalt elama, sest tahan ju siiski kunagi oma korteri osta… 🙂

Tuhast tõusta, ehk Jumala sõduriks saamine!

Sorry, et seda lööklauset kasutan, aga see on just sobiv minu praeguse olukorra kirjeldamiseks. Tegelikult olen tahtnud kunagi varem ka sellist bloginime panna aga Raili jõudis minust lihtsalt ette.
Aga see, miks ma täna oma blogipostitusele just sellise pealkirja panin, on seotud sellega, et mul on aeg “beebikristlaseks” olemisest välja kasvada ja tulemuslikumalt võitlema hakata.
Võib-olla teatakse minu kunagist vägikaika vedamist just selle blogipidajaga, kellelt see “Tuhast tõusta” sõnapaar kaaperdatud on, seega pean nüüd vist ka oma blogis sellel teemal uuesti peatuma. Ma ei hakka kõike detailselt meenutama(need, kes teavad, need teavad ja kes ei tea, polegi vaja teada). Aga üldiselt on nii, et kuidagi sattusin Raili blogi lugema ja mõistsin, et me oleme väga paljus sarnased(mõlemad oleme vähekindlustatud ja töövõimetuspensionärid jne…). Aga millegipärast ei meeldinud talle mu kommentaarid tema blogis, mis mind solvas ja nii see vägikaika vedamine tekkiski. Aga siis sain ma aru, et pole minu asi teist inimest kritiseerida. Leiaksin ma kõigepealt palgi oma silmast üles, enne, kui pindu teise inimese silmast otsima hakkan. Aga need, kes teadsid meie vastaseisust, ei olnud(ei ole) siiani seda unustanud ja veel praegugi satun ma kriitikanoolte alla, kui tema blogis oma arvamust avaldan.
No vot! Siin ma saingi aru, et minu ülesanne Jumala põldusid harida, on kõigepealt rääkida iseendast ja oma teest Jumala (taas)leidmiseni. Need käänulised rajad ja ekslemised, millest ma oma blogis olen kirjutanud ongi kõik olnud, aga ma olen pärit kristlikust perest ja olen alati teadnud, et Jumal-Isa, Poeg ja Püha Vaim-on olemas. Ainult, et ei võtnud Teda vastu. Kui ma ilmalikel radadel rändasin, oli minu ema see, kes minu eest palvetas. Ma poleks praegu enam ehk eluski, kui mu ema palvetele poleks vastatud. Minu koguduse pastor meenutab seda tihti, et kui armsalt mu ema oli palunud kogu mu pere(minu ja laste) eest.

Selle pildi andis mulle üks tuttav, keda ma pildi tegemise ajal veel ei tundnud, kuid keda ma hiljem pean oma “ristiisaks”, sest tema on see, kes mind kogudusse tagasi juhatas. Kui ta neid pilte mulle näitas, siis naersin kõva häälega ja lubasin 1mX1m suuruse pildi oma toa seinale ära raamida. Ta ütles, et ta ei pildistanud üldse mind, vaid ta nägi esimest korda rattapolitseid ja tahtis seda jäädvustada. Aga mina olin lihtsalt tol hetkel see, kes sinna sattus. Mitte miski me elus pole juhuslik, vaid ju nii oli määratud, et pidin tol hetkel sellises alanduses olema, et saaksin praegu olla see, kes olen. 🙂

Teate! Ma olen politseinikke tänanud, et nad mind tänavalt üles korjasid ja kainerisse sooja viisid, sest talvel kusagile lumme magama jäädes oleksin kas surnuks võinud külmuda, või kätest-jalgadest ilma jäänud. Või siis see kord, kui ma peale suuremat joomingut haiglas voolikute küljes ärkasin ja arstide käest teada sain, et ma olevat koomas olnud. Tol samal hommikul, sealsamas haiglas sain teada, et mu ema on igavikku läinud. See oli 11. mai 2013 aastal. Ega ma peale seda koomas-olekut kohe karsklaseks ei saanud. See tuli alles hiljem(8.10.2014), aga koguduses ma juba käisin. Lihtsalt olin kahestunud(lõhestunud) inimene. Käisin koguduses ka, kui joomisest küllalt sai. Ja mida rohkem ma koguduses käisin, seda vähem mind alkoholi juurde tõmbas. Nägin, kuidas mu õed-vennad Kristuses on niigi lõbusad. Ka ilma alkoholita saab pidutseda. No ja nagu juba kirjutasin, et alguses oli mul üliraske poes alkoholiriiulitest mööduda. Aga ma sain sellest võitu.
Ja nüüd, mitu aastat hiljem on mu kohustus beebikristlaseks olemisest välja kasvada ja asi suuremalt ette võtta. Samas meie, kristlased ei sunni kellelegi oma usku peale. Me ei ole sellised, kes käivad majast-majja inimeste uste taga oma lektüüri pakkumas. Meie kuulutame ainult nendele, kes tahavad kuulda. Selleks on meie Baptisti kogudusel oma Youtub`e kanal ja jutlused koguduses. Mitte kellelgi ei ole kohustust seda Youtube lehte või kogudust külastada, aga neil on see võimalus. Sa kas lased Jumala oma ellu, või mitte on juba enda valik. Mina tean, et Jumala õnnistused on hakanud minu puhul avalduma.
Sama on minu blogiga, et mina oma blogis kirjutan sellest, mida mina tahan ja ei sunni kedagi seda lugema. Me oleme kõik erinevad ja see, mis ühele meeldib, või sobib, ei pruugi teisele kohe üldse sobida.
Ah-jaa…Raili blogi ma ikka loen, kuid ma pole kindel, et seal enam kommenteerima hakkan. Pärast hakatakse mind veel oma usu pealesurumises süüdistama. Seega, kui midagi mulle öelda on, siis võib seda julgelt minu blogipostituste all teha. Mul ei ole kommentaarid eelmodereeritud. Muidugi võib ka Raili blogis küsida, aga seal on see asi, et tal on kommentaarid eelmodereeritud ja vb. ta ei lasegi kõiki kommentaare läbi…